Going back...

Hagen sighed. Nowhere to go. Not back nor forth. Golden hue from the autumn leaves glowed all around the little clearing where he stood.

His horse was lying on wilting grass, probably not breathing any more. After the animal had staggered and stumbled, not to rise again, he'd taken off the saddle and harness, hoping to have a reason to but them back soon. He didn't want to leave them back there, because they were worth a good coin, but carrying them while trying to escape the royal guards would be just stupid.

But with or without the harness, he had nowhere to go. Back in Riverton he would be tortured and then tortured some more and perhaps tortured some more and thenhanged. But even though his face was not known elsewhere, alchemists are rare and this was the only thing he could do for money and survival.

He shouldn't have killed the princess. No kidding. He'd known that before he'd done that, before he killed the guard who'se horse he'd just ran to death, before he found himself in the middle of the colourful forest with no idea what to do next.

...

Why did Hagen kill the princess? Will he be caught? Will the horse regenerate? What is Hagen's surname? What the fuck? YES! All those questions will be answered the next time I have idle time by a computer with Internets.

Päike läbi trellitatud akende

Vett ei ole. Ta seisis mõnda aega kraanikausi ees ning vaatas mõtlikult hambaharja ja -pastat, mida ta käes hoidis. Egas midagi. Üritades silmi lahti hoida läks ta tagasi koridori ning lonkis oma tuppa tagasi. 441. Eelmised (või üle-eelmised või üleüle-eelmised omanikud olid seda kaunistanud sürri mustriga, aga see ei seganud teda.
Aknast paistis Konsumi kollane silt ja kraana, mis ootas töölist, kes silda edasi ehitaks. Uni. Kakskümmend ruutmeetrit, mis kuulusid ainult temale. Akna kõrval nurgas kaks kõrvuti lükatud üheinimesevoodit, laud, kirjutuslaud ja kolm tooli, mis kõik olid kaetud pesemata nõude, riietehunnikute ja tühjade alkoholipudelite. Rock. Cabernet Sauvignon. Mõni üksik siider või gin või liköör. Pudelid olid jäänud eelmisest kuust, kui sõbrad olid kahel nädalavahetusel järjest külas käinud. Liköörid oli eelmisest aastast. Ta ei joonud tihti. Veneaegne tilluke külmkapp urises nurgas ja ta virutas sellele jalaga. Urin jäi paar tooni võrra vaiksemaks ja ta võis süüa otsima hakata.
Ta leidis pool üleeilsest pitsast, ühe maisikonservi ja suure Dr Pepperi. Sügavkülmas oli poolik viin. Tal polnud õrna aimugi, kust see pärit on.
Hommikusöök koosnes külmast pitsast ja Dr Pepperist.
Täpselt kell kümme viskas ta ööriided voodile ja tõmbas jalga mustad teksad ja pärast peaaegu ebaõnnestunud otsingut leidis puhta T-särgi, mille ta eelmise aasta folgilt ostnud oli. See oli küll natuke suur ja häirivat rohelist värvi, aga vahet ei olnud. Läpakas ja loengumaterjalid kotti,
tennised jalga ja minema. Hetk enne lahkumist pööras ta veel korraks tagasi, et hambahari ja -pasta tasku toppida.
Trepist alla, ühikast välja ja kesklinna poole. Õhk oli jahe, ta oleks pidanud midagi t-särgi peale võtma, aga vahet ei ole enam. Uutest eurovanglatest mööda ja üle tee. Mõni nimetas neid asju ühikateks, ent Narva mnt 25 ja 27 ei meenutanud millegi poolest 89-t, kus tema elas ja ainus ühikas Tartus oli 89.
Pargis niideti muru ja õhk oli täis värske rohu lõhna. Päike tuli pilvede vahelt välja ja linnud laulsid.
Loomulikult pidi tema selle ilmaga minema semiootikasse.
Üle Kaarsilla (Raekoja kell näitas, et tal on viis minutit aega), üle tee, üritades mitte takso alla jääda ja üle Raekoja Rüütli tänavale. Kui jalakäijate sild oleks alles, oleks ta võinud viis minutit hiljem tulema hakata. Ja nagunii ei saa nad seda tähtajaks valmis.
Ülikooli tänav ja peahoone. WC. Ta pesi kähku hambad ära, ignoreerides imelikke pilke, mis talle saadeti ja kiirustas loengusse.
Roninud trepist üles ja heites vargsi paar tervitust üle väikese auditooriumi istus ta tagumisse pinki maha ja üritas mitte magama jääda.
See polnud lihtne.

Salisbury hill

It means absolutely nothing.



On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.

And the eye of night,
shall burn so bright,
The dreams you fear
will give them light.

On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.

The stars will fall for you
the sky will cry for you,
and rain and snow
in the night, you know,
will turn to silver beads.

On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.

The moon is glowing dear
your smile is not so queer
as the elmtrees near
will give you cheer
wit everlasting fear.

On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.

...

Go cry your silveracid tears of happiness while I go and sell my frozen heart to the poor.

Härmalõng

1. Natüürmort lume ja Dariaga

Ta kõndis paksus lumes. Aeglaselt ja pisut kohmakalt.

Paksude riiete alt ei paistnud õieti nägu, ainult teravad ja säravad sinisilmad helendasid mütsi varjus. Seljas oli kulunud seljakott, mille rihmad kõlkusid lõbusalt sammude taktis edasi-tagasi.

Ümberringi sätendas silampiirini lumelagendik, päikesesäras liiga hele, et täpsemalt vaadata. Paar üksikut puud seisid troostitult keset tühjust ning nutsid sooja käes sulalumest pisaraid. Eespool hakkas maa tõusma ning lume vahelt paistis ka paar halli kiviselga.

/............/