Koloonia

Leia vinnas koorma seljast ning seisatas hetkeks puhkama. Okas oli raske. Kuradi raske. Aga see tuli kohale viia, muidu ei saa teised sipelgad parandada eilset varingut ning nad on rünnakutele liialt haavatavad...
Ta sättis koormat, pingutas koormarihmu ning astus edasi silmapiiril kõrguva pesa poole. Korstnad ei suitsenud veel - parandused olid alles poole peal.
Sillutatud teed olid täis koormakandjaid, taevas oli hall ja ümbrus lõhnas tuleva vihma järele. Leia ohkas ja jätkas teed. Eemal ristteel kõrgus üks kindral, korrastades kandjate ridu ning karjudes nende peale, kelle okkad polnud tema arust korralikud.
Hakkasid langema esimesed vihmapiisad.
Üks korstnatest hakkas pahvima tumedat suitsu.
Leia möödus kindralist langetatud peaga, heitmata talle ühtegi vihast pilku, ütlemata midagi kogu selle ühiskonna kohta, mida ta vihkas. Vihkas rohkem kui seda, kui nõrk ta oli, kui saamatu ta oli, kuivõrd võimatu oli tema jaoks millegi muutmine.
Lihtsalt samm-sammu haaval edasi, lohistades, kandes, vedades järjekordset oksaraagu, et ehitada suurmaks ja uhkemaks nende linna, et sinna mahuks veel rohkem sipelgaid, kes seda veel suuremaks ehitaksid...
Linna läheduses oli palju sagimist, kõik jooksid näiliselt põhjuseta ja suvaliselt ringi, veel hulk korstnaid oli tööle hakanud.
Midagi oli valesti. Leia vaatas ringi ning sai aru, et sagimine ei olnud mitte igapäevane rutt, vaid päris ehtne paanika. Kindralid ja töölised sabisid üheskoos, teadmata, mida teha, oskamata midagi ette võtta. Linnast hakkas loitma esimesi leeke.
Leia pillas oma okka ja seisis lihtsalt keset tööliste verega sillutatud teed ja naeris.
Ning linn põles ja kusagil selle sügavustes kriiskas Kuninganna oma surmaagoonias.