Lõpu kroonikad. II peatükk

Viimnepäev: Sõda
Täna. Üks lõpp.

2012.05.11. Põhja-Eesti. Metsalagendik kusagil Piibe maantee lähedal.



Helena suu oli täis verd ja hingata oli liiga raske. Nägu niiskesse samblasse surutud, ei näinud ta, mis ümberringi toimus, aga seal polnud nagunii midagi vaadata.

Neli kaetud nägudega tumedates rõivastes meest seisid pimeduses ta ümber, vaikides, peaaegu igavledes. Nad liigutasid ainult siis, kui mees, kes eemal puu najale toetudes sigaretti tõmbas, neil seda teha käskis.

"Lõpetaks ära selle jama nüüd?" kostus puude vahelt jällegi suitsetaja vaevutabatava aktsendiga hääl. "Lihtsalt ütled meile kõik ära ja kõik on korras."

Helena sülitas verd ja püüdis end istuli ajada, aga tanksaabaste peksust tulitav keha ei allunud piisavalt ta kontrollile. Ma ei tohi nutta, ma ei tohi nutta, korrutas ta mõttes, tundes silmanurgas tuttavat tulitust. Vähemalt kord elus võin ma ju mitte nutta. Kord elus võin ma piisavalt tugev olla.

"Ma ei tea midagi," suutis ta kuuldavale tuua, iga sõna valust helisemas, "ma ei tea, mida te minust tahate!"

Suitsetav mees viskas oma pooleldi tõmmatud sigareti maha ning kõndis Helena juurde. Ta kükitas, ning haaranud tüdruku juustest, tõmbas tolle pea kuklasse, nii et nende näod jäid enam-vähem samale kõrgusele.

Kergelt tüdinud jälestusega vaatas ta noore naise veekalkvel silmadesse ja lausus ohates: "Me nagunii saame lõpuks teie väikese vastupanuliikumise kõik inimesed kätte. Ainus vahe, mis sellel on sinu jaoks, kui sa räägid, on see, et sind ei vägistata keset metsa surnuks." Rahulolevalt nägi ta, et tüdruk ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Surunud veel vägisi ta huultele külma suudluse, lasi ta Helena juustest lahti ning vaatas kuidas tolle muidu lõtv ja väsinud keha keset kastemärga sammalt nuuksetest vappus.

Vaevu kahanev täiskuu tuli korraks pilvede vahelt välja ning valgustas tüdruku siniseplekilisi käsi ja katkise pluusi vahelt ähmuvat veriseks pekstud ihu.

Ma suudan seda. Ma ei nuta. Ma EI NUTA. Ta aimas silmanurgast taevas tuttavat helendust ning keskendus kogu hingest sellele. Kuu, kahanev, ent ikka veel suur ja võimas kuu, palun anna mulle jõudu, pomises ta hääletult ja tundis kuidas hoolimata vaevaliselt mööda selga roomavast verest miski ta sees tugevamaks muutus ja osa ta kadunud energiast tagasi sööstis.

Aga enne kui ta sellega midagi ette võtta jõudis, tõusis temaga rääkinud mees püsti ja, läitnud uue sigareti, andis nii möödaminnes nondele tumedasse riietatud meestele käskluse tüdrukut veel natuke "töödelda".

Esimene löök ribidesse lõi Helenal hinge kinni ja siis oli kõik ümberringi jälle tuld täis. Ta ei suutnud midagi mõelda ega teha peale valule keskendumise ning veel tükk aega pärast seda kui tugevdatud ninadega saapad teda enam ei tabanud, polnud maailm midagi muud kui üks suur hulk mustavat pimedust, mille sees ta valutas.

Ma suren ära. Ta ei imestanud, et ta seda teab. Ja ta teadis seda. See oli lihtsalt fakt, tal polnud aega selle üle kurbust tunda või midagi kahetseda. Aga paistis, et selle teadmisega oli keegi avanud veel ühe ukse, millest ta varem teadlik polnud olnud.

Helena tõusis istukile, olles isegi imestunud, et ta selleks võimeline on, märkamata, et pisaraid enam ei ole, olemata kindel, mis edasi saab. Aga kui ta ringi vaatas ja nägi enda ees helendamas suitsetava mehe sigaretiotsa, polnud tal enam kahtlust.

Tüdruk teadis, et kusagil selle hõõguvoranzhi koni taga on tema vesihallid silmad ja sellest oli küll. Ta vaatas talle otsa ja vihkas teda rohkem kui ta elus kunagi midagi või kedagi kokku oli vihanud.

Ning midagi oli valesti, sest hoolimata suitsu pehmest maitsest ja kindlusest, et nendega ei saa midagi juhtuda, tundis mees kõhus veidralt õõnsat tunnet. Ja tüdruk lihtsalt istus seal ja jõllitas teda, ise pooloimetuks pekstud, poolavatud suu täis verd ja katkiseid hambaid ning suutes vaid vaevu hingata. Ja tegelikult polnud see lihtsalt õõnes tunne, pigem keeras miski ta sees. Või oli see kogu maailm? Ja täiskuu, täiskuu tuli lähemale ja pimestas teda ning ta kukub selle poole ning ümberringi on ainult mustav tühjus ja seal pole kedagi peale tema ja selle imeliku tüdruku paistes silmad ning kui ta jõuab kohale, siis on ta surnud ja igaveseks üksinda...

Mees vankus ning ainuke asi, mida ta enne teadvusetusse kukkumist teha oskas, oli see, et ta tõmbas välja oma püstoli ning tühjendas selle Helena õblukesse ja niigi veriseks pekstud kehasse.

Ja sellal kui ta lamas poolteadvusetult maas ja vaatas aegamisi toibudes oma sigaretti kustumas, sosistas tüdruk oma viimaste hingetõmmetega: "Helena... ütle mu emale... ütle, et Helena..."

"Helena tuleb tagasi."

Ja ta taipas, et Helena oli surnud ja need olid tema enda suitsumaigused huuled, mis olid öelnud sõnad, mida tüdruk polnud enam jaksanud.