Lõpu kroonikad. II peatükk

Viimnepäev: Sõda
Täna. Üks lõpp.

2012.05.11. Põhja-Eesti. Metsalagendik kusagil Piibe maantee lähedal.



Helena suu oli täis verd ja hingata oli liiga raske. Nägu niiskesse samblasse surutud, ei näinud ta, mis ümberringi toimus, aga seal polnud nagunii midagi vaadata.

Neli kaetud nägudega tumedates rõivastes meest seisid pimeduses ta ümber, vaikides, peaaegu igavledes. Nad liigutasid ainult siis, kui mees, kes eemal puu najale toetudes sigaretti tõmbas, neil seda teha käskis.

"Lõpetaks ära selle jama nüüd?" kostus puude vahelt jällegi suitsetaja vaevutabatava aktsendiga hääl. "Lihtsalt ütled meile kõik ära ja kõik on korras."

Helena sülitas verd ja püüdis end istuli ajada, aga tanksaabaste peksust tulitav keha ei allunud piisavalt ta kontrollile. Ma ei tohi nutta, ma ei tohi nutta, korrutas ta mõttes, tundes silmanurgas tuttavat tulitust. Vähemalt kord elus võin ma ju mitte nutta. Kord elus võin ma piisavalt tugev olla.

"Ma ei tea midagi," suutis ta kuuldavale tuua, iga sõna valust helisemas, "ma ei tea, mida te minust tahate!"

Suitsetav mees viskas oma pooleldi tõmmatud sigareti maha ning kõndis Helena juurde. Ta kükitas, ning haaranud tüdruku juustest, tõmbas tolle pea kuklasse, nii et nende näod jäid enam-vähem samale kõrgusele.

Kergelt tüdinud jälestusega vaatas ta noore naise veekalkvel silmadesse ja lausus ohates: "Me nagunii saame lõpuks teie väikese vastupanuliikumise kõik inimesed kätte. Ainus vahe, mis sellel on sinu jaoks, kui sa räägid, on see, et sind ei vägistata keset metsa surnuks." Rahulolevalt nägi ta, et tüdruk ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Surunud veel vägisi ta huultele külma suudluse, lasi ta Helena juustest lahti ning vaatas kuidas tolle muidu lõtv ja väsinud keha keset kastemärga sammalt nuuksetest vappus.

Vaevu kahanev täiskuu tuli korraks pilvede vahelt välja ning valgustas tüdruku siniseplekilisi käsi ja katkise pluusi vahelt ähmuvat veriseks pekstud ihu.

Ma suudan seda. Ma ei nuta. Ma EI NUTA. Ta aimas silmanurgast taevas tuttavat helendust ning keskendus kogu hingest sellele. Kuu, kahanev, ent ikka veel suur ja võimas kuu, palun anna mulle jõudu, pomises ta hääletult ja tundis kuidas hoolimata vaevaliselt mööda selga roomavast verest miski ta sees tugevamaks muutus ja osa ta kadunud energiast tagasi sööstis.

Aga enne kui ta sellega midagi ette võtta jõudis, tõusis temaga rääkinud mees püsti ja, läitnud uue sigareti, andis nii möödaminnes nondele tumedasse riietatud meestele käskluse tüdrukut veel natuke "töödelda".

Esimene löök ribidesse lõi Helenal hinge kinni ja siis oli kõik ümberringi jälle tuld täis. Ta ei suutnud midagi mõelda ega teha peale valule keskendumise ning veel tükk aega pärast seda kui tugevdatud ninadega saapad teda enam ei tabanud, polnud maailm midagi muud kui üks suur hulk mustavat pimedust, mille sees ta valutas.

Ma suren ära. Ta ei imestanud, et ta seda teab. Ja ta teadis seda. See oli lihtsalt fakt, tal polnud aega selle üle kurbust tunda või midagi kahetseda. Aga paistis, et selle teadmisega oli keegi avanud veel ühe ukse, millest ta varem teadlik polnud olnud.

Helena tõusis istukile, olles isegi imestunud, et ta selleks võimeline on, märkamata, et pisaraid enam ei ole, olemata kindel, mis edasi saab. Aga kui ta ringi vaatas ja nägi enda ees helendamas suitsetava mehe sigaretiotsa, polnud tal enam kahtlust.

Tüdruk teadis, et kusagil selle hõõguvoranzhi koni taga on tema vesihallid silmad ja sellest oli küll. Ta vaatas talle otsa ja vihkas teda rohkem kui ta elus kunagi midagi või kedagi kokku oli vihanud.

Ning midagi oli valesti, sest hoolimata suitsu pehmest maitsest ja kindlusest, et nendega ei saa midagi juhtuda, tundis mees kõhus veidralt õõnsat tunnet. Ja tüdruk lihtsalt istus seal ja jõllitas teda, ise pooloimetuks pekstud, poolavatud suu täis verd ja katkiseid hambaid ning suutes vaid vaevu hingata. Ja tegelikult polnud see lihtsalt õõnes tunne, pigem keeras miski ta sees. Või oli see kogu maailm? Ja täiskuu, täiskuu tuli lähemale ja pimestas teda ning ta kukub selle poole ning ümberringi on ainult mustav tühjus ja seal pole kedagi peale tema ja selle imeliku tüdruku paistes silmad ning kui ta jõuab kohale, siis on ta surnud ja igaveseks üksinda...

Mees vankus ning ainuke asi, mida ta enne teadvusetusse kukkumist teha oskas, oli see, et ta tõmbas välja oma püstoli ning tühjendas selle Helena õblukesse ja niigi veriseks pekstud kehasse.

Ja sellal kui ta lamas poolteadvusetult maas ja vaatas aegamisi toibudes oma sigaretti kustumas, sosistas tüdruk oma viimaste hingetõmmetega: "Helena... ütle mu emale... ütle, et Helena..."

"Helena tuleb tagasi."

Ja ta taipas, et Helena oli surnud ja need olid tema enda suitsumaigused huuled, mis olid öelnud sõnad, mida tüdruk polnud enam jaksanud.

The dreams in Aislin's life

And then you wake up in the morning. Afraid of yourself. Because you're not sure any more. Not sure of yourself, not sure of others, not sure of the world.
Not sure in anything any more.
All you've got is the hope that the world isn't some fucked-up dream of somebody who thinks it's you.
Scary?
Maybe it is. Maybe it really is.

But what's the point?
What's the point in anything but the one you have a blood-bond with?
The blood that's invisible, the blood that can't flow, the blood that does not circle in your veins, though it still wonders around you and your body.

I love my brother. He's goddamn important and I don't know why.
And yes, he is my brother. What more could he be?
He's the only brother I have. And, I mean, that's so much more important than even I sometimes think it is.
And that's why I have to look out for him. That's why I have to exist through all of this, cry through everything and be strong in front of all that can cause pain.
And it makes me so goddamn miserable that I can't keep him smiling forever and that I can't make everything bad disappear. I need for him to be happy as he is a part of me, and, as it too often seems, thus more important part than me myself.
Please, brother, be happy.
And I know how hollow the words are, how near and frightening the future is, how much the dreams hurt and how hated the thoughts can be...

And all I can do by myself... Is to stand near him when he's looking around and just being there hurts too much, but I'll never know where you'd fall.
And all that I can do besides that is to cry for you and hope that you feel better about it, without knowing weather this is a one-way road or if you can hear my mind as I hear yours.
So since as long as I can remember - though that does not mean forever, I just don't recall what was before - , every time I've dropped a golden coin into a wishing well, it has been you whom I've wished well. Nothing being more important for me than your happiness.

I know how goddamn hard it is to trust. Even someone with your own blood. So with all sincerity I say that I appreciate every single evidence of which you've given me and without a doubt I promise that I am willing to die for you.

Whatever you might think of me.
I'm willing to die for you.
And you're the only person in the world I'd do it.

Don't think weather you're worth it or not.
What matters is me. For me, that is.
What's between me and you, is blood so thick that it suppresses all others.
I'll guide you, if needed, and look out for you, come what may. Or even beyond, if allowed.

And words are never enough and they're always too misleading as there are never two persons who can read them the same.
And no-one interprets the face behind the candle in the darkness as the one who lit the match.
You're all blinded by the light, you see. But that's ok, as the master of the shadows behind the flame is as blind about you.
But there's no way for you to see her, as there's a glass wall between you and if the candle happens to die, everything disappears to the darkness anyway.

To my brother, my life, my blood
Achai the young warrior
be the future as light to you as your silvermaple bow and eagle-feathered arrows

From you little sister
Aislin
who can cry your tears