Lõpu kroonikad

Viimnepäev: Sõda
Täna. Üks algus.
2012.05.27. Põhja-Eesti. Ühe väikese poolsaare rand.

Merelõhn. Mere soolane, igituttav, hinge ja higisse imbunud lõhn.
Sa ei märganud seda enne kui mu ette seisma jäid, jooksmisest kergelt hingeldades, heledad juuksed sassis ja näol kergelt ebalev naeratus.

Ma polnud tahtnud kedagi näha, lihtsalt kõndida, jalad liiva vajumas, meri kõrval kajakatele unelaulu ümisemas. Ma olin jäänud vaatama päikeseloojangut, millest oli alles veel nõrk kollane kuma horisondil, kui sa olid mind märganud ja siia jooksnud.

Nii me siis seisime - tüdruk, kes arvas, et ta on naine, rind veel täis koidu hajuvat kulda, ja poiss, kelle hing oli täis erutust ja hirmu.

Me polnud üksteist pool aastat näinud ja ma kartsin sulle otsa vaadata, aga ma tegin seda. Su sinisilmad olid täis uskumatut õnne ja lootust, nii et ma naeratasin kõhklevalt ja siis olid su käed ümber minu ja sa keerutasid mind oma embuses, pooleldi lainetes, pooleldi liivas, nii et mu seelik pritsis põlvedeni märjaks. Aga see ei olnud oluline, sest me kukkusime järsku liivale ning su silmad olid minu omadele nii lähedal...

Hingasin ärevalt sisse sinu higi soolast maitset ning mu huuled leidsid su suu ja varsti oli pimenenud taevas üleni tähtedega kaetud.

Veel tükk aega pärast seda kui ma olin üleni sinu omaks saanud, lebasime me aina jahedamaks tõmbuval liival ning hingasime koos sisse mere soolast hõngu, kuni meri jäi üleni tasaseks ning sa aitasid mul hämaras riideid otsida. Me kõndisime, ikka veel vaikides - sest mõnikord ütlevad sõnad nii vähe - mööda ununenud metsaradu sinu juurde. Su vanemad vaatasid telekat ja sa juhtisid nende tähelepanu kõrvale, kuniks ma sisse hiilisin ja me jäime su kitsas voodis üksteise palavasse kaissu magama.