Päike on külm

...ja siis sa jooksed üle külmunud ning õrna lume alla peitunud maa. Keep lehvib ja takistab ning higi on tuules külm nagu öö ja hingata on aina raskem. Aga sa oled elus. Elus. Ja see on ainus, mis hetkel loeb. Võibolla märkad, et hoiad ikka veel käes murdunud mõõka, mille teral hangub ja härmab tume veri. Võibolla märkad õlas turritavast nooleotsast imbuvat valu.

Aga sul pole aega muuks, kui jooksmiseks.

Seal eemal, väikese igihaljuses rohetava puudesalu kõrval, seal, kus aurab soojaveeallikas, on laagripaik. Sa jõuad.

Ja kohe, kohe peaks hirnatama hobune, su oma imeilus hobune, kes...

Jah, sa seisatad. Hoolimata sellest, et jooksmine on elu. Sa seisatad. Osa sinust märkab käes poolikut mõõka, ent hetkel on ka poolik relv parem, kui mitte midagi, nii et sa pigistad selle veel tugevamalt pihku. Aga sa seisad puudesalu ääres, kus samas kõrval on allikas, mis on pooleldi kuumast veest tõusvasse uttu mattunud, ja sa vaatad, kuidas lõkkes kustuvad söed hõõguvad valgust. Su armsale, kallile hobusele, kes on su elu päästnud nii palju kordi. Su kiirele, ilusale Tähele, kelle kõri ja keha on lõhki rebitud, kelle silmad on veel hirmust pärani ja tema pehmest pruunist sametisest küljest voogavad välja soolikad. Ja veri, mis värvib lume erkpunaseks, aurab soojust ja surma.

Ning laagriplats on täis tallatud nende surnute jälgi, kellega sa oled külg-külje kõrval võidelnud, vaielnud, naernud, joonud pooltühjaks lugematu arvu kõrtse, kellesse sa oled õppinud suhtuma astusega, hoolimata sellest, mida sa neist alguses arvasid, kellega sa oled harjunud arvestama.

Kes oleksid pidanud olema elus ja sind päästma.

Sa üritad midagi mõelda, aga maailmas ei ole midagi peale aurava vere ja surma lõhna.

Kuusesalu poolt on aimata nooltega puu külge naelutatud laipa, kelle kõrval lamab ilmselt viimse hetkeni raevukalt võidelnud hundi pooleks raiutud keha.

Kerge tuulehoog hajutab allika kohalt udu ja paljastab seal ulpiva linalaka haldjaneiu, kelle erksinised silmad on pärani ja kelle juuksed heljuvad ja liiguvad vees nagu oleksid nad elus.
Ja rohkem kedagi ei paista, aga sa tead, et nad kõik - KÕIK - on surnud.


Ja enne kui sa jõuad vajuda põlvili ja nutta või karjuda üle kogu maa või põgeneda või, või... Enne ükskõik mida kuuled sa selja taga hääletut heli - kellegi kuulmatut astumist - ja keerad ümber, kogu keha katmas külm higi ja hirm ning karjatad ja tõstad oma murdunud mõõga ja...

... ja veeratad ühe.

Koloonia

Leia vinnas koorma seljast ning seisatas hetkeks puhkama. Okas oli raske. Kuradi raske. Aga see tuli kohale viia, muidu ei saa teised sipelgad parandada eilset varingut ning nad on rünnakutele liialt haavatavad...
Ta sättis koormat, pingutas koormarihmu ning astus edasi silmapiiril kõrguva pesa poole. Korstnad ei suitsenud veel - parandused olid alles poole peal.
Sillutatud teed olid täis koormakandjaid, taevas oli hall ja ümbrus lõhnas tuleva vihma järele. Leia ohkas ja jätkas teed. Eemal ristteel kõrgus üks kindral, korrastades kandjate ridu ning karjudes nende peale, kelle okkad polnud tema arust korralikud.
Hakkasid langema esimesed vihmapiisad.
Üks korstnatest hakkas pahvima tumedat suitsu.
Leia möödus kindralist langetatud peaga, heitmata talle ühtegi vihast pilku, ütlemata midagi kogu selle ühiskonna kohta, mida ta vihkas. Vihkas rohkem kui seda, kui nõrk ta oli, kui saamatu ta oli, kuivõrd võimatu oli tema jaoks millegi muutmine.
Lihtsalt samm-sammu haaval edasi, lohistades, kandes, vedades järjekordset oksaraagu, et ehitada suurmaks ja uhkemaks nende linna, et sinna mahuks veel rohkem sipelgaid, kes seda veel suuremaks ehitaksid...
Linna läheduses oli palju sagimist, kõik jooksid näiliselt põhjuseta ja suvaliselt ringi, veel hulk korstnaid oli tööle hakanud.
Midagi oli valesti. Leia vaatas ringi ning sai aru, et sagimine ei olnud mitte igapäevane rutt, vaid päris ehtne paanika. Kindralid ja töölised sabisid üheskoos, teadmata, mida teha, oskamata midagi ette võtta. Linnast hakkas loitma esimesi leeke.
Leia pillas oma okka ja seisis lihtsalt keset tööliste verega sillutatud teed ja naeris.
Ning linn põles ja kusagil selle sügavustes kriiskas Kuninganna oma surmaagoonias.

Lõpu kroonikad. II peatükk

Viimnepäev: Sõda
Täna. Üks lõpp.

2012.05.11. Põhja-Eesti. Metsalagendik kusagil Piibe maantee lähedal.



Helena suu oli täis verd ja hingata oli liiga raske. Nägu niiskesse samblasse surutud, ei näinud ta, mis ümberringi toimus, aga seal polnud nagunii midagi vaadata.

Neli kaetud nägudega tumedates rõivastes meest seisid pimeduses ta ümber, vaikides, peaaegu igavledes. Nad liigutasid ainult siis, kui mees, kes eemal puu najale toetudes sigaretti tõmbas, neil seda teha käskis.

"Lõpetaks ära selle jama nüüd?" kostus puude vahelt jällegi suitsetaja vaevutabatava aktsendiga hääl. "Lihtsalt ütled meile kõik ära ja kõik on korras."

Helena sülitas verd ja püüdis end istuli ajada, aga tanksaabaste peksust tulitav keha ei allunud piisavalt ta kontrollile. Ma ei tohi nutta, ma ei tohi nutta, korrutas ta mõttes, tundes silmanurgas tuttavat tulitust. Vähemalt kord elus võin ma ju mitte nutta. Kord elus võin ma piisavalt tugev olla.

"Ma ei tea midagi," suutis ta kuuldavale tuua, iga sõna valust helisemas, "ma ei tea, mida te minust tahate!"

Suitsetav mees viskas oma pooleldi tõmmatud sigareti maha ning kõndis Helena juurde. Ta kükitas, ning haaranud tüdruku juustest, tõmbas tolle pea kuklasse, nii et nende näod jäid enam-vähem samale kõrgusele.

Kergelt tüdinud jälestusega vaatas ta noore naise veekalkvel silmadesse ja lausus ohates: "Me nagunii saame lõpuks teie väikese vastupanuliikumise kõik inimesed kätte. Ainus vahe, mis sellel on sinu jaoks, kui sa räägid, on see, et sind ei vägistata keset metsa surnuks." Rahulolevalt nägi ta, et tüdruk ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Surunud veel vägisi ta huultele külma suudluse, lasi ta Helena juustest lahti ning vaatas kuidas tolle muidu lõtv ja väsinud keha keset kastemärga sammalt nuuksetest vappus.

Vaevu kahanev täiskuu tuli korraks pilvede vahelt välja ning valgustas tüdruku siniseplekilisi käsi ja katkise pluusi vahelt ähmuvat veriseks pekstud ihu.

Ma suudan seda. Ma ei nuta. Ma EI NUTA. Ta aimas silmanurgast taevas tuttavat helendust ning keskendus kogu hingest sellele. Kuu, kahanev, ent ikka veel suur ja võimas kuu, palun anna mulle jõudu, pomises ta hääletult ja tundis kuidas hoolimata vaevaliselt mööda selga roomavast verest miski ta sees tugevamaks muutus ja osa ta kadunud energiast tagasi sööstis.

Aga enne kui ta sellega midagi ette võtta jõudis, tõusis temaga rääkinud mees püsti ja, läitnud uue sigareti, andis nii möödaminnes nondele tumedasse riietatud meestele käskluse tüdrukut veel natuke "töödelda".

Esimene löök ribidesse lõi Helenal hinge kinni ja siis oli kõik ümberringi jälle tuld täis. Ta ei suutnud midagi mõelda ega teha peale valule keskendumise ning veel tükk aega pärast seda kui tugevdatud ninadega saapad teda enam ei tabanud, polnud maailm midagi muud kui üks suur hulk mustavat pimedust, mille sees ta valutas.

Ma suren ära. Ta ei imestanud, et ta seda teab. Ja ta teadis seda. See oli lihtsalt fakt, tal polnud aega selle üle kurbust tunda või midagi kahetseda. Aga paistis, et selle teadmisega oli keegi avanud veel ühe ukse, millest ta varem teadlik polnud olnud.

Helena tõusis istukile, olles isegi imestunud, et ta selleks võimeline on, märkamata, et pisaraid enam ei ole, olemata kindel, mis edasi saab. Aga kui ta ringi vaatas ja nägi enda ees helendamas suitsetava mehe sigaretiotsa, polnud tal enam kahtlust.

Tüdruk teadis, et kusagil selle hõõguvoranzhi koni taga on tema vesihallid silmad ja sellest oli küll. Ta vaatas talle otsa ja vihkas teda rohkem kui ta elus kunagi midagi või kedagi kokku oli vihanud.

Ning midagi oli valesti, sest hoolimata suitsu pehmest maitsest ja kindlusest, et nendega ei saa midagi juhtuda, tundis mees kõhus veidralt õõnsat tunnet. Ja tüdruk lihtsalt istus seal ja jõllitas teda, ise pooloimetuks pekstud, poolavatud suu täis verd ja katkiseid hambaid ning suutes vaid vaevu hingata. Ja tegelikult polnud see lihtsalt õõnes tunne, pigem keeras miski ta sees. Või oli see kogu maailm? Ja täiskuu, täiskuu tuli lähemale ja pimestas teda ning ta kukub selle poole ning ümberringi on ainult mustav tühjus ja seal pole kedagi peale tema ja selle imeliku tüdruku paistes silmad ning kui ta jõuab kohale, siis on ta surnud ja igaveseks üksinda...

Mees vankus ning ainuke asi, mida ta enne teadvusetusse kukkumist teha oskas, oli see, et ta tõmbas välja oma püstoli ning tühjendas selle Helena õblukesse ja niigi veriseks pekstud kehasse.

Ja sellal kui ta lamas poolteadvusetult maas ja vaatas aegamisi toibudes oma sigaretti kustumas, sosistas tüdruk oma viimaste hingetõmmetega: "Helena... ütle mu emale... ütle, et Helena..."

"Helena tuleb tagasi."

Ja ta taipas, et Helena oli surnud ja need olid tema enda suitsumaigused huuled, mis olid öelnud sõnad, mida tüdruk polnud enam jaksanud.

The dreams in Aislin's life

And then you wake up in the morning. Afraid of yourself. Because you're not sure any more. Not sure of yourself, not sure of others, not sure of the world.
Not sure in anything any more.
All you've got is the hope that the world isn't some fucked-up dream of somebody who thinks it's you.
Scary?
Maybe it is. Maybe it really is.

But what's the point?
What's the point in anything but the one you have a blood-bond with?
The blood that's invisible, the blood that can't flow, the blood that does not circle in your veins, though it still wonders around you and your body.

I love my brother. He's goddamn important and I don't know why.
And yes, he is my brother. What more could he be?
He's the only brother I have. And, I mean, that's so much more important than even I sometimes think it is.
And that's why I have to look out for him. That's why I have to exist through all of this, cry through everything and be strong in front of all that can cause pain.
And it makes me so goddamn miserable that I can't keep him smiling forever and that I can't make everything bad disappear. I need for him to be happy as he is a part of me, and, as it too often seems, thus more important part than me myself.
Please, brother, be happy.
And I know how hollow the words are, how near and frightening the future is, how much the dreams hurt and how hated the thoughts can be...

And all I can do by myself... Is to stand near him when he's looking around and just being there hurts too much, but I'll never know where you'd fall.
And all that I can do besides that is to cry for you and hope that you feel better about it, without knowing weather this is a one-way road or if you can hear my mind as I hear yours.
So since as long as I can remember - though that does not mean forever, I just don't recall what was before - , every time I've dropped a golden coin into a wishing well, it has been you whom I've wished well. Nothing being more important for me than your happiness.

I know how goddamn hard it is to trust. Even someone with your own blood. So with all sincerity I say that I appreciate every single evidence of which you've given me and without a doubt I promise that I am willing to die for you.

Whatever you might think of me.
I'm willing to die for you.
And you're the only person in the world I'd do it.

Don't think weather you're worth it or not.
What matters is me. For me, that is.
What's between me and you, is blood so thick that it suppresses all others.
I'll guide you, if needed, and look out for you, come what may. Or even beyond, if allowed.

And words are never enough and they're always too misleading as there are never two persons who can read them the same.
And no-one interprets the face behind the candle in the darkness as the one who lit the match.
You're all blinded by the light, you see. But that's ok, as the master of the shadows behind the flame is as blind about you.
But there's no way for you to see her, as there's a glass wall between you and if the candle happens to die, everything disappears to the darkness anyway.

To my brother, my life, my blood
Achai the young warrior
be the future as light to you as your silvermaple bow and eagle-feathered arrows

From you little sister
Aislin
who can cry your tears

Lõpu kroonikad

Viimnepäev: Sõda
Täna. Üks algus.
2012.05.27. Põhja-Eesti. Ühe väikese poolsaare rand.

Merelõhn. Mere soolane, igituttav, hinge ja higisse imbunud lõhn.
Sa ei märganud seda enne kui mu ette seisma jäid, jooksmisest kergelt hingeldades, heledad juuksed sassis ja näol kergelt ebalev naeratus.

Ma polnud tahtnud kedagi näha, lihtsalt kõndida, jalad liiva vajumas, meri kõrval kajakatele unelaulu ümisemas. Ma olin jäänud vaatama päikeseloojangut, millest oli alles veel nõrk kollane kuma horisondil, kui sa olid mind märganud ja siia jooksnud.

Nii me siis seisime - tüdruk, kes arvas, et ta on naine, rind veel täis koidu hajuvat kulda, ja poiss, kelle hing oli täis erutust ja hirmu.

Me polnud üksteist pool aastat näinud ja ma kartsin sulle otsa vaadata, aga ma tegin seda. Su sinisilmad olid täis uskumatut õnne ja lootust, nii et ma naeratasin kõhklevalt ja siis olid su käed ümber minu ja sa keerutasid mind oma embuses, pooleldi lainetes, pooleldi liivas, nii et mu seelik pritsis põlvedeni märjaks. Aga see ei olnud oluline, sest me kukkusime järsku liivale ning su silmad olid minu omadele nii lähedal...

Hingasin ärevalt sisse sinu higi soolast maitset ning mu huuled leidsid su suu ja varsti oli pimenenud taevas üleni tähtedega kaetud.

Veel tükk aega pärast seda kui ma olin üleni sinu omaks saanud, lebasime me aina jahedamaks tõmbuval liival ning hingasime koos sisse mere soolast hõngu, kuni meri jäi üleni tasaseks ning sa aitasid mul hämaras riideid otsida. Me kõndisime, ikka veel vaikides - sest mõnikord ütlevad sõnad nii vähe - mööda ununenud metsaradu sinu juurde. Su vanemad vaatasid telekat ja sa juhtisid nende tähelepanu kõrvale, kuniks ma sisse hiilisin ja me jäime su kitsas voodis üksteise palavasse kaissu magama.

Mu sõbral on jälle krambid

Mu kallile hundule.
Ära kunagi unusta täiskuuööd,
mil me Toomemäel ulgumas käisime.

Midagi jääb südamesse kripeldama… Tekib tahtmine tõusta ja käia edasi-tagasi, edasi-tagasi, närviliselt, mõttetult, tammudes tolmusesse põrandasse lõpmatut rada. Ei tee seda. Lihtsalt istun, näperdades hajameelselt revolvripära ja tõmmates eelviimast sigaretti, millest pole enam palju järel.

Tuba on väike ja askeetlik. Seina ääres laud, millel põleb kaks küünalt. Leegid peegelduvad akna pimedusel nagu kellegi näljased silmad. Pidevalt jälgides; pidevalt oodates, et ma neile selja keeraksin. Tahaksin nad tõsta nii, et nad ei paistaks aknasse. Rohkem sellepärast, et keegi neid eemalt ei näeks, kui sellepärast kuidas nende vaevutajutav pilk mind jälgib.

Laes ripub katkine elektripirn, selle küljes ämblikuvõrk, mille omanik ilmselt juba ammu maha jättis.

Akna vastas oleva seina ääres, kohe ukse kõrval, oled sina. Madrats, mis polnud ka enne eriti puhas, on nüüd täis pruunikaid vereplekke. Tumedad juuksed, mis su nägu raamivad, rõhutavad veelgi tumedaid silmaaluseid ja kaamet nägu. Nina tungib küünlavalguses ebaloomulikult esile ja mänglevad varjud jätavad mulje nagu sa muigaksid pidevalt millegi üle oma habeme varjus. Aga sa ei ole juba tükk aega liigutanud ja su silmad on suletud. Ainult su kergelt koriseva hingamise järgi võib aru saada, et sa oled veel elus. Kui sind ei oleks, kustutaksin ma küünlad ja istuksin kusagil õues pilvitu tühja taeva all.

Aga seal nurgas lamad sina ja iga uus hingetõmme valmistab sulle aina suuremat raskust ja ma ei kustuta küünlaid, et sa saaksid aeg-ajalt oma silmi paotada ja näha mind istumas nurgas, nädalane habemetüügas ja sõbralik naeratus näos, ja teada, et sa oled veel elus.

Kustutan sigareti oma kontsa all. Saapad on tolmused ja kulunud. Nagu ka kõik muu.

Sul on jälle krambid.

Tulen ja põlvitan su kõrvale.

Su parem käsi kompab põrandat, aga ma ei võta sellest kinni. Ma ei saa sind aidata. Pealegi tahaksid sa kellegi teise kätt. Kätt, mida sa oled harjunud hoidma.

Sa pomised midagi. Silmad on pooleldi avatud; su väsinud pilk minu pilgus.

Su silmad on sügavad. Elavad ja sügavad. Aga hetkel on need tuhmid ja läige nendes on ebaloomulikult kume.

Ilmselt said sa aru, et ma ei kuulnud sind. Üritad uuesti. Kähina ja suurte raskustega. “Kõik saab korda… Eks?”

Noogutan.

Sa köhid verd. “Valus on…”

Noogutan uuesti. “Mitte kauaks,” lisan poolsosinal.

Sa suled uuesti silmad, aga ma saan aru, et sa oled veel teadvusel.

“Anna andeks,” ütlen, aga ma ei tea, kas sa kuuled seda, sest see jääb ka minu kõrvadele peaaegu tabamata. “Püüa magada, see aitab.”

Sa proovid midagi öelda, aga annad alla, kui see osutub liiga raskeks.

Toetan väsinult pea vastu seina. See võtab kauem kui ma arvasin. Tahan suitsetada, aga viimase sigareti hoian selleks ajaks kui sa surnud oled. Ohkan ja lähen istun tagasi toolile.

Väljas hakkab laulma mingi lind. Võpatan ootamatusest. Ta trillerdus kajab rõõmsast ootusest ja kevadest ja sinisest taevast ja suvest ja õnnest. Midagi ebasobivamat oleks raske hetkesse sobitada. Tahaksin midagi teha, et ta vait jääks…

Väljas tundub valgem olevat. Piilun küünalde peegelduste taga mustavasse öhe. Puude taga kumab hiiglaslik punane täiskuu, kallates kahvatud pilved üle verise valgusega. Täna öösel on oodata surma. Jah, ma tean seda hästi.

Heidan sulle igaks juhuks kontrolliva pilgu, ent sa oled liiga nõrk, et midagi juhtuks.

Ma ei tahtnud sulle tegelikult haiget teha. Raske on vaadata, kuidas su kulmude vahele tekib iga hingetõmbega valukorts.

Sa tõmbud kõverasse ja hakkad niutsuma. Hämaras valguses tundub, et su kehakuju muutub, aga kui ma lähemale tulen, on seal ikka ainult tavaline sina. Lind väljas on vaikinud.

Sõrmitsen närviliselt revolvripära. Ei taha, et sa pead piinlema. Me oleme ju mitmeid kordi istunud koos Pirol pudeli odava veini ja heade sõpradega… Aga mul ei ole midagi teha.

Eemal ulub hunt.

Kangestun.

Vaikus. See mõjub rõhuvalt.

Ainult su hingamise raske hääl.

Ka see on vaiksem kui enne. Vaatan sinu poole. Sa oled tõstnud pea ja puurid mind nüüd oma liikumatu hundipilguga ja su silmad on kollased hundisilmad, milles peegeldub mineku rahutus ja ulumata ööd. Aga sa suudad oma viimase jõuga hoida vaevaga üleval vaid oma pead, pilk minu pilgus.

Vaikus, mille kestel me vaatame üksteise hinge.

Vaikus, mis kestab igavesti.

Vaikus, mis on täis meie mõlema tühjust.

Vaikus. Ja millalgi ei suuda sa enam oma pead hoida. Ent silmside säilib ka siis kui sa kerge niutsatusega lased sel maha vajuda.

Ja vaikus süveneb mustava lõpmatuseni, kuni millalgi ma mõistan, et sind ei ole enam. Aga su kollased hundisilmad jäävad ja vaatavad mind elava rahutusega, mille annavad neile küünalde tantsivad leegid.

Lähen laua juurde. Raske on. Toetan end vasaku käega. Paremas hoian sigaretti. Tunnen su pilku oma seljal, aga ei vaata tagasi. Läidan väriseva käega suitsu ja põrnitsen aknasse, kus värelevad kellegi süüdistavad silmad.

Istun ja üritan vaadata lakke nii, et ma sind ei näeks. Ämblikuvõrk lambipirni küljes kiigub aeglaselt edasi-tagasi. Ei tea, millest mõelda. Jälgin, kuidas suits aeglaselt keereldes ülespoole voolab.

Verev kuu roomab aeglaselt puude tagant välja ja piidleb mind etteheitvalt. Üks küünal kustub, saates õhku teisegi suitsuviiru, mis küll kohe haihtub.

Tunnen sõrmedel kerget kõrvetust ja viskan koni põrandale. Ei tunne puudust ühestki tõmbamata jäänud mahvist. Astun kannaga hõõguvoranžile suitsuotsale.

Meenub kaugusest kostunud ulg.

Hõbekuulid on otsas.

Praegu tuleb lihtsalt otsustada, kas jääda ootama toa küünlavalguses terendavasse võltskindlusse koos sinuga või minna õue, kus kuu valab öhe oma verevat valgust.

Ma ei taha sinuga olla. Valus on.

Puhun küünla ära ja sulen hetkeks silmad, et harjuda pimedusega.

Lähen käsikaudu kobades välja. Seal on valgem.

Kuuvalguses on maastik enam-vähem eraldatav. Väike rada, mis viib metsa alla. Puud, mis koos põõsastega tekitavad enda alla tihedaid tumedaid varje, mis kerges tuules liiguvad, nii et ma näen miljoneid kogusid ja silmi enda ümber kihutamas.

Aga üks neist on ka päriselt olemas.

Sa oled ilus. Ma pole sind kunagi hundi kujul näinud, aga ma tean, et see nõtke hõbehall olend oled sina. Miski su liikumises või olekus annab su ära. Sa tulid järele sellele kollaste silmadega metsloomale, kes lamab nüüd elutult siin väikeses ja kõledas majakeses.

Sa tuled varjudest välja ja istud metsa servale, mänglevate, sosisklevate varjude ette maha. Ma tunnen su valu. Surmahõng on igal pool ümberringi ja sa oled seda haistnud.

Sa istud seal, ihualasti, kahvatu noor keha jahedas tuules lõdisemas, blondid juuksed längus õlgadele langemas. Ma tunneks su valu ka ilma pisarateta sinakashallides silmades ja tagasihoitud nuuksatusteta.

Langetan pea. Ei taha kohata su süüdistavat pilku. Sest ma olen süüdi.

“Miks?” Su hääles on kuulda külma ööd. Ja sa tõesti ei saa aru. Sina olid ju ka üks neist, kellega sai koos teha nilbeid nalju, avastada, et on olemas 15 krooniseid veine ja kogeda öise Tartu kõiki võlusid.

Riskin üles vaadata. Su silmad on täis puhast uudishimu ja pisaraid.

“See on mu töö. See on lihtsalt mu töö,” vastan kõlatult.

Sa hakkad naerma.

Ja see on valusam kui ükskõik kui palju pisaraid ja etteheiteid.

“Mäletad seda ööd Toomemäel, kui me rääkisime sellest kõigest?” küsid nüüd.

Loomulikult ma mäletan. Su silmad on nii süütud ja usaldavad. Sa ropendasid vaikselt omaette, kui ma rääkisin, kes ma tegelikult olen. Sa uskusid mind, kui ma lubasin, et ma ei tee kunagi libahuntidele midagi, ainult “kurjadele” olenditele nagu vampiirid ja muud sellised. Aga see on tõepoolest lihtsalt töö. Ja libasid ei saa lasta rahus ringi joosta. Päeval võivad nad ju uskuda, et nad suudavad end kontrollida. Ent kui on öö… Öö, mille täidlane, suur ja hiilgav kuu muudab päevaks… Kui nad jooksevad ringi ja tunnevad vabadust, mida nad kahel jalal iialgi tunda ei saa, lasevad nad end juhtida instinktidest ja verest.

“Sa lubasid! Sa lubasid, et sa ei tee meile midagi! Et sa ei tee TEMALE midagi!” Sa nutad ja sul on külm ja nii valus, nii valus, nagu sul pole vist kunagi varem olnud. Tahan siit ära.

Võtan relva välja ja sihin su alasti ja lõdisevat keha näiliselt kindla käega.

“Anna andeks, ma ei tahtnud,” ütlen ja mu hääl vist väriseb kergelt. “Lihtsalt… mine ära. Mine ära ja võibolla saab kõik korda.” Ma teadsin, et üks meist sureb sel ööl. Muud võimalust lihtsalt ei olnud.

Sa naerad jälle. Seda helisevat, kõlavat naeru.

See kriibib mu kõrvu veel ebameeldivamalt kui endine surmavaikus.

Ning äkki hüppab minu poole ilus hallikas hunt, kelle silmades peegeldub punane kuu ja nälg.

Hõbekuule mul enam ei ole, aga ma jõuan teha ühe lasu tavalise laskemoonaga, mis tabab su pinges keha. Niutsatad, ent järgmisel hetkel sulguvad su hambad mu käe ümber ja tukslev veri voolab su hammaste vahele ja ma lasen relval kukkuda ja siis seisab aeg paigal. Ma võitlen elu eest. Mitte esimest korda elus. Ent viimast korda.

Leban selili maas ja üritan verest libedate kätega tõrjuda su metsikust ja teravaid kihvu. Valu ma enam ei taju, lihtsalt väsimust. Kõik on kuidagi udune. Ja ma tunnen su hingeõhku oma kõril ja vaatan su ilusaid kollaseid silmi ja naeratan, sest sa oled ilus hunt ja kõik on täpselt nii nagu peabki olema.

Aga su silmad on tegelikult hallikassinised ja sa oled alasti ja verine ja enne udusse uppumist kuulen ma kuidas sa sosistad: “Ma ei tapa sind. Sa jääd elama. Ja jooksed koos meiega täiskuuöödel. See on su karistus. Ma loodan, et siis sa mõistad. Ning tunned samuti seda valu…”

Ja sa oled soe ja ilus ja ma ujun valges ja pehmes udus ja kõik on hästi.