You're lost in this world.
Oh the humanities. The dream, the laughter, the tears. A cry.
A cry for help, but no help to gain. Just a smile. A smile of inner wickedness. A dream of thruth, of lies, of thunder.
The crickets bow to the moonless sky where midnight blue thrones the emptiness. Worthless pearls of dew are the tears for tomorrow that no one has shed. Grass is cold and sharp under the bare foot as pale as the maggots crawling in the dead.
Nightingales sing and their song is forevermore.
Clouds are the foam of ocean waves that kiss the everlasting sands of Earth. Rising moon smells fresh and the fullness of it comes from some other world right next to us, hidden under an old rock that has seen the everlasting ice.
You can never go back as you come from nothing and go nowhere and haven't even moved yet. Smile with your broken lips, blood as sweet as balm drip-drip-dripping into the neverending night and your teeth are the colour of ivory.
The night is chirping nearer to the dawn but it will give you no peace of mind, no white doves, no herbs to ease the pain that hasn't been. The doves are all grey, the doves are all dead, the ravens picked out their blinking eyes, yes, everlasting as everything.
You'd turn into a werewolf now, but the magic is all long gone, all dead like the doves and dreams of love, because they rhyme.
So no howling to the moon, no running to the eternity, infinity, whatever, wherever, whenever.
-- Because you can't howl with your human mind, because you can't run with your human feet, you can't smell with your human nose... can't think with your human fucking soul!
But it's true -- the night never shows itself to you, because it doesn't believe you. Or maybe you don't believe It. No matter.
You still wear silver pendants, shaped like half-moon -- why do you ask yourself those questions then?
Throw away your human body.
Who'd tell?
Who's miss you?
Hah.
The world wont stop without you.
... right?
esmaspäev, 10. august 2009
Dried Roses Are As Dead...
reede, 10. oktoober 2008
Going back...
His horse was lying on wilting grass, probably not breathing any more. After the animal had staggered and stumbled, not to rise again, he'd taken off the saddle and harness, hoping to have a reason to but them back soon. He didn't want to leave them back there, because they were worth a good coin, but carrying them while trying to escape the royal guards would be just stupid.
But with or without the harness, he had nowhere to go. Back in Riverton he would be tortured and then tortured some more and perhaps tortured some more and thenhanged. But even though his face was not known elsewhere, alchemists are rare and this was the only thing he could do for money and survival.
He shouldn't have killed the princess. No kidding. He'd known that before he'd done that, before he killed the guard who'se horse he'd just ran to death, before he found himself in the middle of the colourful forest with no idea what to do next.
...
Why did Hagen kill the princess? Will he be caught? Will the horse regenerate? What is Hagen's surname? What the fuck? YES! All those questions will be answered the next time I have idle time by a computer with Internets.
reede, 16. mai 2008
Päike läbi trellitatud akende
Vett ei ole. Ta seisis mõnda aega kraanikausi ees ning vaatas mõtlikult hambaharja ja -pastat, mida ta käes hoidis. Egas midagi. Üritades silmi lahti hoida läks ta tagasi koridori ning lonkis oma tuppa tagasi. 441. Eelmised (või üle-eelmised või üleüle-eelmised omanikud olid seda kaunistanud sürri mustriga, aga see ei seganud teda.
Aknast paistis Konsumi kollane silt ja kraana, mis ootas töölist, kes silda edasi ehitaks. Uni. Kakskümmend ruutmeetrit, mis kuulusid ainult temale. Akna kõrval nurgas kaks kõrvuti lükatud üheinimesevoodit, laud, kirjutuslaud ja kolm tooli, mis kõik olid kaetud pesemata nõude, riietehunnikute ja tühjade alkoholipudelite. Rock. Cabernet Sauvignon. Mõni üksik siider või gin või liköör. Pudelid olid jäänud eelmisest kuust, kui sõbrad olid kahel nädalavahetusel järjest külas käinud. Liköörid oli eelmisest aastast. Ta ei joonud tihti. Veneaegne tilluke külmkapp urises nurgas ja ta virutas sellele jalaga. Urin jäi paar tooni võrra vaiksemaks ja ta võis süüa otsima hakata.
Ta leidis pool üleeilsest pitsast, ühe maisikonservi ja suure Dr Pepperi. Sügavkülmas oli poolik viin. Tal polnud õrna aimugi, kust see pärit on.
Hommikusöök koosnes külmast pitsast ja Dr Pepperist.
Täpselt kell kümme viskas ta ööriided voodile ja tõmbas jalga mustad teksad ja pärast peaaegu ebaõnnestunud otsingut leidis puhta T-särgi, mille ta eelmise aasta folgilt ostnud oli. See oli küll natuke suur ja häirivat rohelist värvi, aga vahet ei olnud. Läpakas ja loengumaterjalid kotti,
tennised jalga ja minema. Hetk enne lahkumist pööras ta veel korraks tagasi, et hambahari ja -pasta tasku toppida.
Trepist alla, ühikast välja ja kesklinna poole. Õhk oli jahe, ta oleks pidanud midagi t-särgi peale võtma, aga vahet ei ole enam. Uutest eurovanglatest mööda ja üle tee. Mõni nimetas neid asju ühikateks, ent Narva mnt 25 ja 27 ei meenutanud millegi poolest 89-t, kus tema elas ja ainus ühikas Tartus oli 89.
Pargis niideti muru ja õhk oli täis värske rohu lõhna. Päike tuli pilvede vahelt välja ja linnud laulsid.
Loomulikult pidi tema selle ilmaga minema semiootikasse.
Üle Kaarsilla (Raekoja kell näitas, et tal on viis minutit aega), üle tee, üritades mitte takso alla jääda ja üle Raekoja Rüütli tänavale. Kui jalakäijate sild oleks alles, oleks ta võinud viis minutit hiljem tulema hakata. Ja nagunii ei saa nad seda tähtajaks valmis.
Ülikooli tänav ja peahoone. WC. Ta pesi kähku hambad ära, ignoreerides imelikke pilke, mis talle saadeti ja kiirustas loengusse.
Roninud trepist üles ja heites vargsi paar tervitust üle väikese auditooriumi istus ta tagumisse pinki maha ja üritas mitte magama jääda.
See polnud lihtne.
esmaspäev, 14. aprill 2008
Salisbury hill
It means absolutely nothing.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
And the eye of night,
shall burn so bright,
The dreams you fear
will give them light.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
The stars will fall for you
the sky will cry for you,
and rain and snow
in the night, you know,
will turn to silver beads.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
The moon is glowing dear
your smile is not so queer
as the elmtrees near
will give you cheer
wit everlasting fear.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
On our way to Salisbury hill
the winds shall blow us high.
teisipäev, 5. veebruar 2008
...
Go cry your silveracid tears of happiness while I go and sell my frozen heart to the poor.
esmaspäev, 4. veebruar 2008
Härmalõng
1. Natüürmort lume ja Dariaga
Ta kõndis paksus lumes. Aeglaselt ja pisut kohmakalt.
Paksude riiete alt ei paistnud õieti nägu, ainult teravad ja säravad sinisilmad helendasid mütsi varjus. Seljas oli kulunud seljakott, mille rihmad kõlkusid lõbusalt sammude taktis edasi-tagasi.
Ümberringi sätendas silampiirini lumelagendik, päikesesäras liiga hele, et täpsemalt vaadata. Paar üksikut puud seisid troostitult keset tühjust ning nutsid sooja käes sulalumest pisaraid. Eespool hakkas maa tõusma ning lume vahelt paistis ka paar halli kiviselga.
/............/
reede, 7. detsember 2007
Päike on külm
...ja siis sa jooksed üle külmunud ning õrna lume alla peitunud maa. Keep lehvib ja takistab ning higi on tuules külm nagu öö ja hingata on aina raskem. Aga sa oled elus. Elus. Ja see on ainus, mis hetkel loeb. Võibolla märkad, et hoiad ikka veel käes murdunud mõõka, mille teral hangub ja härmab tume veri. Võibolla märkad õlas turritavast nooleotsast imbuvat valu.
Aga sul pole aega muuks, kui jooksmiseks.
Seal eemal, väikese igihaljuses rohetava puudesalu kõrval, seal, kus aurab soojaveeallikas, on laagripaik. Sa jõuad.
Ja kohe, kohe peaks hirnatama hobune, su oma imeilus hobune, kes...
Jah, sa seisatad. Hoolimata sellest, et jooksmine on elu. Sa seisatad. Osa sinust märkab käes poolikut mõõka, ent hetkel on ka poolik relv parem, kui mitte midagi, nii et sa pigistad selle veel tugevamalt pihku. Aga sa seisad puudesalu ääres, kus samas kõrval on allikas, mis on pooleldi kuumast veest tõusvasse uttu mattunud, ja sa vaatad, kuidas lõkkes kustuvad söed hõõguvad valgust. Su armsale, kallile hobusele, kes on su elu päästnud nii palju kordi. Su kiirele, ilusale Tähele, kelle kõri ja keha on lõhki rebitud, kelle silmad on veel hirmust pärani ja tema pehmest pruunist sametisest küljest voogavad välja soolikad. Ja veri, mis värvib lume erkpunaseks, aurab soojust ja surma.
Ning laagriplats on täis tallatud nende surnute jälgi, kellega sa oled külg-külje kõrval võidelnud, vaielnud, naernud, joonud pooltühjaks lugematu arvu kõrtse, kellesse sa oled õppinud suhtuma astusega, hoolimata sellest, mida sa neist alguses arvasid, kellega sa oled harjunud arvestama.
Kes oleksid pidanud olema elus ja sind päästma.
Sa üritad midagi mõelda, aga maailmas ei ole midagi peale aurava vere ja surma lõhna.
Kuusesalu poolt on aimata nooltega puu külge naelutatud laipa, kelle kõrval lamab ilmselt viimse hetkeni raevukalt võidelnud hundi pooleks raiutud keha.
Kerge tuulehoog hajutab allika kohalt udu ja paljastab seal ulpiva linalaka haldjaneiu, kelle erksinised silmad on pärani ja kelle juuksed heljuvad ja liiguvad vees nagu oleksid nad elus.
Ja rohkem kedagi ei paista, aga sa tead, et nad kõik - KÕIK - on surnud.
Ja enne kui sa jõuad vajuda põlvili ja nutta või karjuda üle kogu maa või põgeneda või, või... Enne ükskõik mida kuuled sa selja taga hääletut heli - kellegi kuulmatut astumist - ja keerad ümber, kogu keha katmas külm higi ja hirm ning karjatad ja tõstad oma murdunud mõõga ja...
... ja veeratad ühe.